Luis Pagliuca on pärit Itaaliast, mis on paljude eestlaste jaoks kindlasti üks ihaldusväärne reisisihtkoht. Me kõik teame ja romantiseerime Itaaliat läbi maitsva toidu, kultuuri, elavate inimeste ja maagilise looduse. Samuti teame, et itaallased armastavad jalgpalli ja seda vägagi kirglikult! Kuid kui palju me siiski sügavuti sellest teame? Mida võiksime nende oskustest ka endile üle võtta? Vestlesime Luisiga, kes on kolinud just Itaaliast Eestisse ja jagab nüüd väärt teadmisi meie kohalikele jalgpalluritele. Milline näeb Luisi arvates välja jalgpalli tulevik Eestis? Milliseid samme saaks astuda jalgpalli arengu parandamiseks siin maal? Sellest ja paljust muust loe edasi värskest artiklist!
Luis, räägi meile lähemalt kuidas sai Sinu teekond alguse? Kuidas leidsid tee jalgpallini? Mis on Sinu esimene mälestus lapsepõlvest?
Võib öelda, et leidsin jalgpalli enda jaoks tänavalt! Toona oli tavaline, et peale kooli mängisid poisid jalgpalli tänaval. Ühel korral juhtus aga nii, et üks poiss jäi puudu. Selleks, et mängu jätkata, kutsusid nad minu mängu – kõige noorema, kes muidu jäi alati välja. Ma polnud kunagi varem ise mänginud, olin kõigest vaatleja. Aga kui üks hetk löögile sain, siis märkasin, et suudan kõiki katta ja väravaid lüüa. Ma olin võitmatu! Lõpuks peatati mäng ja suured poisid küsisid: “Oled sa kunagi mänginud?” Raputasin pead, et see on minu esimene kord. Nad ei jõudnud ära imestada ja mul on tänaseni meeles nende kommentaar: “Sul on suur tulevik ees, sa oled tõesti hea!”
Ma armusin jalgpalli täiesti ootamatult ja sellest saigi kogu minu elu. Võin julgelt väita, et see oli armastus esimesest silmapilgust ja see armastus on kestnud 40 aastat. Vahemärkusena pean muidugi mainima, et nüüdseks on see minu teine armastus, sest minu esimene armastus on siiski minu naine, Kaire.
Minu esimene mälestus on hetk, mil panin esimest korda jalga putsad ja astusin jalgpalliväljaku keskele. See oli unustamatu emotsioon – minu algus, kõige algus. Tunne, et olen osa grupist, aga eriti see, et saan mängida jalgpalli ja nautida mängimist ning näha teisi nautimas, kui nad minuga mängivad.
Lapsepõlv oli aga tõeliselt õnnelik ja tunnen, et mul on vedanud, et mul on itaallasest isa ja hispaanlannast ema. Veetsin oma lapsepõlve Itaalias selle parimatel aastatel – 1980ndatel, mil elu oli fantastiline. Alates muusikast lõpetades suvevaheaegadega kui sõitsime autoga Hispaaniasse ema koju. Need reisid perega ja seiklused olid tõeliselt erilised. See oli perfektne lapsepõlv.
Millised on olnud aga Sinu treeneri karjääri kõige meeldejäävamad hetked Itaalias?
Kõige unustamatud hetked on olnud seni meistrivõistlustel, mille ma ka võitsin. See oli vägev kogemus treenida ühes kõige tähtsamas meeskonnas Roomas kui ka kogu Itaalias. Treenida nii, et kogu meistrivõistluse jooksul ei kaotanud me kordagi ja jõudsime finaalini, võites selliseid meeskondi nagu Juventus, Alessandria ja püsides viimase hetkeni mängus selliste suur meeskondade vastu nagu Torino.
Kuidas Sa leidsid tee Eestisse – mis Sind siia tõi? Mis Sulle Eesti juures kõige rohkem meeldib? Mida oled märganud Eesti inimeste osas? Kuidas paistavad eestlased Sulle väljastpoolt vaadates?
Ma leidsin tee Eestisse tänu oma naisele, kellega tutvusin Itaalias. Me deitisime aasta aega. Tema käis iga kuu Eesti-Itaalia, Itaalia-Eesti. Lõpuks abiellusime ja ma otsustasin tulla ise Eestisse elama. Seda, mida ma Eestis kõige rohkem armastan, on rahu. Siin on nagu väike paradiis, väga erinev Itaaliast ja Hispaaniast, kus on rohkem kaost ja kiirem eluviis. Siin on kõik rahulikum, rohkem organiseeritud. Ma ei teadnud varem midagi Põhjamaadest ja nüüd, pärast 8 kuud, mil siin elanud olen, hakkan seda alles süvitsi tundma.
Arvan, et siin on palju parem elu kui Lõuna-Euroopas. Eesti inimesed on väga rahulikud, erinevalt Lõuna-Euroopa inimestest. Eestlased küll natuke kinnisemad kui Itaalias ja Hispaanias, kuid siiski väga viisakad ja reegleid austavad. Reegleid on siin muidugi palju.
Nad kaitsevad ja hoiavad loodust, mida meil lõunas nii väga ei ole. Asi, millest ma küll puudust tunnen on päike. Päikese käes on rohkem rõõmu, inimesed on soojemad. Itaalias öeldakse “päikeselised inimesed” nende kohta, kes naeravad rohkem. Halb ilm, vihm ja lumi toovad pärast pikka aega teadagi kurbust. Pole hullu, küll päike pilve tagant naaseb!
Millised on suurimad erinevused Eesti ja Itaalia jalgpallikultuuri, mängijate ja liigade vahel? Kas Eestis jalgpallitreenerina alustamisel on mingeid olulisi eeliseid?
Loomulikult on Itaalia jalgpallikultuur väga erinev Eesti omast, sest me oleme siiski 70 miljoni elanikuga rahvas. Ainuüksi Roomas elab 5 miljonit inimest ning see mõjutab kultuuri Itaalias. Põhjast lõunasse, igal linnal on oma kultuur, oma dialekt ja oma keel. Eesti ja Itaalia aga on kaks täiesti erinevat riiki, üks põhjast ja teine lõunast. Mõelda vaid mis erinevusi see veel toob!
Itaalia jalgpallis on uskumus, et see on eksisteerinud alates 20. sajandi algusest. Võidetud on neli maailmameistritiitlit, kaks Euroopa meistritiitlit. See tõestab kui tähtis ning südamelähedane jalgpall neile on ja seda tehaksegi maailmatasemel.
Eesti jalgpall on alles algusjärgus, siin on noor rahvas, kellel on palju potentsiaali. Noored on entusiastlikud, kuid loomulikult on erinevusi, sest Eesti poisil on raske riigist välja minna ja Euroopas mängida. Kui Eesti noormees siirdub Euroopasse mängima, on seal palju erinevusi, lisaks kultuurile ja keelele on ka jalgpallis kõik täiesti teistmoodi. Seega on siin veel palju tööd teha. Treenerina on raske nii Itaalias kui Eestis. Itaalias on see isegi raskem, sest meil on 65-70 miljonit elanikku ja Itaalia noortespordis on 6 miljonit inimest. Võite ette kujutada, kui palju inimesi ja treenereid seal on ning esile tõusta pole sugugi lihtne. Siin Eestis on ehk natuke lihtsam, sest meeskondi ja inimesi on vähem. Keel muudab selle muidugi keerulisemaks. Õnneks on jalgpallis olemas universaalne keel, mis teeb asja lihtsamaks.
Milline näeb Sinu arvates välja jalgpalli tulevik Eestis?
Nagu ma juba mainisin, näen Eesti jalgpalli tulevikku noore ent areneva valdkonnana, millel on palju arenguvõimalusi ja soovi kasvada. Kuid et saavutada kindlaid tulemusi, tuleb võita ja selleks tuleb palju tööd teha.
Just seetõttu on oluline selgitada lastele ja noorematele põlvkondadele, kes alustavad alles spordiga, et tegemist on küll laheda spordiga, aga selleks, et saavutada edu, tuleb palju pingutada ja vaeva näha. Mida rohkem sa treenid, seda suuremad on võimalused võita. Ja kui sa võidad, avaneb terve uus maailm. Eesti jalgpall võiks pakkuda tugevat konkurentsi suurtele jalgpalliriikidele. Ja et nendega konkureerida, tuleb võita ja teha palju-palju tööd!
Millised on Eesti jalgpalli suurimad väljakutsed nii rohujuure tasandil kui ka professionaalsel tasemel? Kuidas kohalik liigade süsteem toetab või takistab jalgpalli professionaalseid pürgimusi? Kas on mingeid konkreetseid valdkondi (nt infrastruktuur, noorte areng, treening meetodid), milles Eesti jalgpall võiks areneda?
Rutiini järgimine on oluline ja see tasub end alati ära. Loomulikult peab Eesti jalgpall võistlema Euroopa jalgpalliga, see on eriti tähtis. Noored peavad vähemalt kaks või kolm korda aastas võistlema Euroopa liigadega. Just seda tahaksin tuua Eestisse: viia noored tasemele, kus nad saavad ennast Euroopa jalgpallis proovile panna ja oma potentsiaali maksimaalselt kasutada. Seal, kus jalgpall on tipptasemel – Inglismaal, Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal.
Eestis on noorel võimalus mängida A-liigas, kuid muidugi ei ole see samaväärne kui Itaalia või Hispaania A-liiga. Seega tuleb noored Eestis ette valmistada selleks, et nad saaksid võistelda suurte klubidega, nagu Inter, Milan, Juventus, Real Madrid, Atletico Madrid, Barcelona.
Küsin nüüd aga vastu, kas Eesti jalgpall on valmis nende väljakutsetega silmitsi seisma? Noori tuleb treenida, kasutada uusi meetodeid ja kaasaegseid treeningtehnikaid. Meie treenerid peame palju õppima, kuna jalgpall areneb pidevalt. Iga aasta ja iga periood toob uusi muudatusi. Seega peavad treenerid olema alati valmis. Kõigeks!
Kuidas mõjutab jalgpalli arengut praegune toetuse tase (nt rahastus, rajatised, kogukonna kaasatus)? Kuidas saaks globaalne jalgpalli kogukond aidata kaasa selle kasvule väiksemates riikides nagu Eesti?
Nagu mainisin, jalgpall on pidevas arengus. See sõltub palju mentaliteedist, mida me noortele õpetame ja eesmärkidest, mida me neile seada tahame. Infrastruktuur Eestis on olemas, kuid suureks probleemiks on ilm. Euroopas algab jalgpalli hooaeg juulis ja lõppeb mais-juunis, kuid Eestis on olukord teine. Talv kestab kaua. Kui Euroopas on jalgpall oma tipul, siis siin põhjas on kõik peatatud. See on suur probleem. Tuleks välja mõelda viis, kuidas hoida taset Euroopaga võrdselt. Kahjuks on see suur väljakutse sportlastele, lastele ja lõpuks meie riigi jalgpallile. Samuti on treeningmeetodite arendamine midagi, mille kallal tuleb töötada. Midagi, mida tuleb õpetada. Meil on siin veel palju teha, et jõuda tippu. Rootsi, Taani ja Soome ei ole veel samal tasemel kui Itaalia, Hispaania, Inglismaa ja Saksamaa. On innovaatilisi meetodeid, kuidas lapsi treenida, kuid kõige tähtsam on siiski see, et mida rohkem laps treenib, seda rohkem ta areneb.
Milliseid samme saaks astuda jalgpalli arengu parandamiseks Eestis?
Ma arvan, et Eestis on organisatsioon väga hea. Rajatised on olemas, aga nagu ma varem ütlesin, siis suurim probleem on ilm. Talv on suur takistus, kuna see vähendab mänguruumi ja rajatisi, mis omakorda piirab laste trenni tegemist. Jalgpall on spordiala, mis toimub väljakul suurusega 120×80, aga talvel on lapsed sunnitud töötama kitsastes tingimustes, mis ei võimalda neil oma oskusi täielikult arendada. Sama probleem on ka Itaalias – palju meeskondi ja vähe ruumi. Siin on küll ruumi, aga trenni tehakse sageli ainult poolel väljakul ja isegi siis võib olla 20 last ühes rühmas, mis ei ole hea. Lapsed vajavad piisavalt ruumi, et oma oskuseid arendada.
Lisaks tuleb anda lapsele tema unistus tagasi. Lapsed ei unista enam, neil ei ole spordis eesmärke. Kui palju tulevikku on lapsel ja mida ta soovib? Millised võimalused on siin Eestis mängida Premier League’is? Väga head! Aga mida annab Premier League? Kas see on oluline liiga? Tuleks tõsta taset, tõsta latti ja standardeid. Taseme tõstmiseks tuleb palju tööd teha lapsega ja anda talle võimalus mängida Euroopas, suurtes klubides. Seda saab saavutada ainult kõva tööga, hästi koolitatud treeneritega, kes teavad, kuidas Euroopa jalgpall välja näeb. Kes on seda reaalselt kogenud ja mänginud. Nad suudavad õpetada neid väikeseid saladusi ja seda täiendavat tööd, mis on vajalik Eesti noormeestele, kes on praegu väga kaugel tähtsast jalgpallist, et mängida kõrgel tasemel. Väike riik ei tähenda, et meil peavad väikesed unistused olema!
Kas on olemas edukaid strateegiaid teistest riikidest, mida Eesti võiks üle võtta?
Strateegiaid on palju, et aidata Eesti jalgpalli kasvada. Minu arvates peaks hooaeg olema nagu kõikides teistes Euroopa liigades, augustist juunini. Aeg ja talv ei luba seda ja see on suur puudus Eesti jalgpalli jaoks. Strateegiaid on palju, kuid kõige olulisem on, et laps peab palju trenni tegema, et konkureerida suurte klubidega. Seda saavad teha ainult treenerid, kes on elanud ja mänginud Euroopa liigas.
Milline on Sinu visioon oma treeneri karjäärist ja selle mõjust Eesti jalgpallile?
Minu visioon Eesti jalgpallist on see, mida ma kavatsen ka reaalselt teha – luua ja valmistada noori ette Euroopa jalgpalliks, valmistada meeskondi, mis suudaksid konkureerida suurte liigaega Euroopas. Sealt saabki näha Eesti jalgpalli arengut. Seega see on minu visioon – valmistada noori ette tipptasemel jalgpalliks ja treenida meeskondi, kes suudavad konkureerida suurte jalgpalli tippudega.
Mis on Sinu moto või tsitaat, mis on Sind karjääri jooksul inspireerinud?
Minu moto, alates kõige algusest, on võita-võita-võita! Minu jaoks on see ainus asi, mis selles spordis loeb. Võita igal ajal, igal hetkel, igas kohas. Minu jaoks võivad teised osaleda niisama, aga mina tahan võita. Kõik.
Kuidas näed oma rolli Eesti jalgpalli tuleviku kujundamisel?
Tahan anda oma kogemusi edasi Eesti noortele. Neid mitmeid aastakümneid ja oskuseid, mis olen professionaalses jalgpallis Itaalias ja kaks Real Madridis töötades saanud, on aeg nüüd edasi anda Eesti noorte arenguks!
Millise nõuande annaksid ambitsioonikatele jalgpallitreeneritele, kes kaaluvad Eestit oma karjääri sihtkohana?
Minu nõuanne oma kolleegidele, treeneritele siin Eestis, on töötada noortega palju ja viia nad tipp tasemetele. Võimalus konkureerida suurte klubidega ei ole kaugel!
Ja loomulikult küsimus, mida kõik tahavad teada – mis on Sinu lemmik jalgpallimeeskond?
Mul ei ole lemmik meeskondi. Ma eelistan meeskondi, kes võidavad, aga eriti neid, kes mängivad viisil nagu mulle meeldib. Neid on palju. Mulle meeldib meeletult Hispaania jalgpall, sest see on ründav ning pakub publikule vaatemängu. Kõik on suunatud rünnakule ja rahvale elamuse pakkumisele – neile, kes ostavad pilet ja elavad kaasa. Jalgpall on loodud selleks, et inimesi lõbustada. See on sport, mis kütab kirgi ja ühendab!